August 28, 2010

Alga ilusam ja uus, kooliaasta, väga tuus

algab jälle kool... vaatasin, et pole pea aasta midagi lisanud. Kui kellelgi mingi asja vastu huvi on, siis plz comment ja vaatan oma varud üle, nüüd on kogunenud ka ülikooli konspekte;) siin random itemina lisan siis töökese, mille pidin esitama kahasse teiste töödega, et ajaloos kunagi veerandihinnet kätte saada, siit ta siis tuleb:

Veebruarirevolutsioon - kas paratamatus?

1917. aasta alguseks oli selge, et Vene tsaariimpeeriumis ei olnud ammu enam kõik korras. Maailmasõjas osalemine käis suurriigile üle jõu, ta oli sinna sekkunud pikemalt mõtlemata. Ühiskond kääris, sõja tõttu olid elamistingimused järsult halvenenud ning rahulolematus kasvas nii kodanike kui sõjaväelaste hulgas – õhus oli tunda läheneva revolutsiooni lõhna.

Kui 23. veebruaril (uue kalendri järgi 8. märtsil) tulid Petrogradi tänavatele naistepäeva tähistades meelt avaldama tuhanded naised, kes nõudsid leiba ja sõja lõpetamist, ei osatud ilmselt arvatagi, mis edasi juhtuma hakkab. Politsei ja sõjavägi üritasid meeleavaldajaid laiali ajada, kuid see suurendas rahva pahameelt. 26. veebruari hommikul oli sõjavägi keiser Nikolai II käsul juba kontrolli Petrogradi kesklinnas enda kätte võtnud. Ilmselgelt usaldas ta sõjaväge liialt, sest juba sama päeva õhtul hakkasid esimesed sõjaväeüksused rahva poole üle minema, järgmiseks päevaks muutus see massiliseks. Tõenäoliselt oleks tulnud sellele enne sõjaväe kasutamist mõtelda, kindlustada nende truudus tsaarile kas teostavate lubaduste või rahaga. Loomulikult oleks see sõjaoludes olnud äärmiselt keeruline ning tegelikkuses oli lojaalsus tsaarile juba 1916. a tuntavalt kahanenud.

Võim Petrogradis läks 27. veebruaril ülestõusnute kätte, järgnesid ka teised impeeriumi suuremad linnad. Nikolai II üritas kontrolli enda kätte saada, kasutades rindelt ära toodud sõdureid revolutsiooni mahasurumiseks. Juba eos tundub see idee halb, kuna sõjakoledused ning nälg ja hirm on tuntavalt kahandanud ka nende üksuste lojaalsust ning kuulekust ja nii läkski, et paljud neist rühmadest asusid ülestõusnute poolele. Keiser oleks pidanud koostama mahasurumisrühmad vaid kõige truumatest alamatest, kuid sellises olukorras oli see loomulikult võimatu. Tuli leppida sellega, mis võtta oli, kahjuks või õnneks oli „see“ rahulolematu rahvahulk, mis oli kergesti revolutsioonilistest ideedest mõjutatav. Sellest vaatenurgast oli Nikolai Teisel vähe võimalusi hoidmaks ära tsaarivõimu kukutamist.

Kaotanud rahva ja sõjaväe toetuse, mõistis Nikolai II, et enam teist võimalust pole ja allkirjastas 3. märtsil Riigiduuma Ajutise Komitee ette valmistatud aktile, millega loobus oma troonist ning andis võimu Ajutise Komitee moodustatud Ajutisele Valitsusele. Allkirjastamisega nõustumine tundub olevat parim variant vältimaks vägivaldset troonilt eemaldamist. Ilmselt nägi Nikolai II, et ebastabiilsel rahvamassil on tõsi taga ning et enam ei peatu nad millegi ees ja hakkas oma elu pärast kartma. Tõenäoliselt oleksidki meeleavaldajad tsaari jõudu kasutades kukutanud. Siinkohal tundub tsaari otsus paratamatusena – ta küll soovis keisririiki päästa, kuid reaaselt ei saanud ta enam midagi ära teha.

Veebruarirevolutsioon 1917. aasta Venemaal oli ühe pikaajalise protsessi lõpptulem. Esimene maailmasõda ning üleüldine viletsus oli muutnud revolutsioonialtiks rahva ja sõjaväe, G. Rasputini mõju keisriperele oli kahandanud nende autoriteeti. Ühel hetkel see kõik kulmineerus ning tsaar, kes seda ette polnud näinud, pidi meeleavaldajadete tahtmisele alistuma ning loobuma troonist ning aastasadadepikkune tsaarivõim leidis paratamatult oma otsa.


Teie Spikerdaja.