Ajalugu: Maailm pärast I MS

Muutuse inimeste mõttelaadis I MS käigus
Sõda oli maailmale katastroof- hukkus 10 mln inimest, haavata sai 20 mln inimest + etniline puhastus (juutide, mustlaste, armeenlaste hävitamisproov) Terve põlvkond noori inimesi ei toibunudki sõjakoledustest (nn kadunud põlvkond). Suured lootused asendusid pettumusega. Seati kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni põhiväärtused ning moraalne alus. Maailm kalestus. Visioon romantilisest sõjast kaob. Soorollide muutumine (naised tööl käima, saavad hääleõiguse). Kergemeelsed meelelahutused (sõja tõsiduse eemale peletamine).

Riikide majanduslik areng maailmasõdade vahelisel ajal
Kohe peale I MS ei suutnud majandus kohaneda rahuaja tingimustega, kasvas tööpuudus. Kõige raskem oli Saksamaal, mida seadsid raskesse olukorda reparatsioonid ning Ruhr okupeerimine Prantsusmaa poolt- hüperinflatsioon. Saksamaa madalseis mõjutas ka teisi. 1920ndatel aastatel aga majandus kosus, tekkisid suured erinevused rikaste ja vaeste vahel. Kergendati sakslaste reparatsioonikoormat (Dawesi plaan). Rahandus stabiliseerus, tarbimine suurenes, raadiod ja autod levisid ka keskklassi majapidamistesse. Majanduskasv oli eriti kiire 1920ndate II poolel Ameerikas. See tugines soodsatele laenuvõimalustele, osteti kokku aktsiaid. Majanduse areng oli siiski ebaühtlane, sest kasv koondus vaid teatud aladele. Suurt rolli mängisid riikidevahelised laenusuhted- väiksemgi ebakõla võis kaasa tuua kriisi.
Locarno konverentsi (vt mõisted) järel levis lootus, et saabunud on leppimise ja rahu ajastu. Utoopilist unistust kinnitas veel Briandi-Kellogi pakt (vt mõisted). Riigid sekkuvad üha enam majandusellu.

Majanduskriisi põhjused, lahendus ja tagajärjed
Põhjused: Tekkis probleemide tõttu põllumajanduses- toodangut oli liiga palju, konveiertootmine,
hinnad langesid, väljapääsu otsiti tootjate hinnapoliitika kooskõlastamises, kuid peale seda kui NSVL paiskas maailmaturule alandatud hinnaga vilja, varises ka teraviljaturg kokku. New Yorgi börsil puhkes 29.10.1929 paanika- väärtpaberite hinnad langesid kohutava kiirusega, miljonid inimesed kaotasid suure osa oma varast mõne päevaga. Kuna nad ei suutnud laene tagasi maksta, varises pangandus. Järgnes pankrottide laine tööstuses. Elanikkonna ostujõud langes. USA hakkas tagasi nõudma Euroopasse antud laene. See viisi kriisi Euroopasse. (Põhjustena toovad teadlased: 1. ületootmine, 2. vale majandamine- palju laene, 3. valitsuse vead kriisi ajal- loobuti vabakaubandusest, kõrged tollimaksud)
Tagajärjed: Suur oli tööpuudus, nälg, rahulolematus. Keskklass vaesus, kõige raskem oli olukord USAs. Inimesed kaotasid oma kodud, kogu varanduse, tööd polnud saada, vaesumine, tootmise langus, tööpuuduse uus kasv. Inimesed kaotasid lootuse ja muutusid passiivseks.
Lahendus: 1932. a valiti USA presidendiks Franklin Delano Roosevelt, kes riiklikku sekkumise suurendamisega tõi riigi kriisist välja (vt uus kurss, mõisted) juba 1933. a ning mõjutas sellega ka positiivselt Euroopa toibumist kriisist.

Rahvusvahelised suhted 1920/30. aastal, muutuste põhjused
Peale I MS valmistasid uue konfliktid Versailles’ rahulepingu tingimused- Saksamaa polnud rahul, Ungari pea kogu territooriumist ilma, Venemaa kaotas Balti riigid, Soome ja Poola. Itaalia ja Jaapan jäid ilma aladest, mida nad pidasid endale kuuluvateks. Rahvusvahelisi suhteid mõjutasid riikidevahelised laenud ning see, kas olid jäänud võitjariikide hulka või ei. Samuti mõjutas suhtlemist see, mis riigikord riigis oli (kas demokraatia või diktatuur)

Demokraatlik ühiskond (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa näitel)
Kuna sõjas olid peale jäänud demokraatlikud riigid, tõstis see nende riigikorralduse autoriteeti. Demokraatlike riikide, sh vabariikide arv kasvas sõja järel järsult. Demokraatlikud vabadused laienesid, valimisõiguse said sagedasti ka naised (kuigi Pr said alles 1944, Šveits 1971).
Võib olla konservatistlik (kaitsesid vaba turgu, traditsioonid, üksikisiku vabadus), liberalistlik (progress, reformid, tavade muutmine, maj ellu sekkumine), sotsiaal-demokraatlik (tööliste huvide kaitsmine, kõrgemad maksud, riigi sekkumine majandusse, järkjärgulised reformid)

Demokraatia kriisi ja diktatuuride tekkimise vahelised seosed
Peamiselt tekkis demokraatia kriis uutes riikides. Demokraatlikud traditsioonid oli nõrgad, poliitilised erakonnad arenematud, aga tehti ka vigu noorte demokraatiate põhiseadustes ning valimisseadustes. Tihti ei suudetud tasakaalustada parlamendi võimu presidendi institutsiooniga, üliproportsionaalne valimisseadus tõi parlamenti väikese toetusega erakondade esindajad ega võimaldanud luua stabiilset valitsust. See nõrgestas demokraatia autoriteeti ning tekitas igatsuse stabiilse, „kõva käega“ valitsuse järele. Kujunesid mittedemokraatlikud liikumised, mis süüdistasid kõigis hädades demokraatiat. Nad nõudsid diktatuuri, mis hävitaks arengu vaenlased ja viiks riigi majanduslikule õitsengule

Diktatuurid (NSVL, Saksamaa ja Itaalia näitel)
Itaalia – peale I MS kaos, poldud rahul Pariisi rahukonverentsi tingimustega. Itaalia haprust tahtsid ära kasutada kommunistid, kellele õige pea astusid vastu fašistid, keda juhtis Benito Mussolini- lubas taastada Itaalia hiilguse. Oluline oli: rahvuse kui terviku heaolu, klassihuvid ja egoistlikud püüdlused tuli allutada rahvuse huvidele. Kaotas demokraatliku riigikorralduse, ühepartei süsteem, ducel piiramatu võim, salapolitsei, koonduslaagrid, kuid terror puudus. Majandus riigi kontrolli all. Kutsekojad ja korporatsioonid. Intensiivne riiklik propaganda, agressiivne välispoliitika.
Saksamaa – I MS tulemuste ja Weimari vabariigiga rahulolematud, koonduti NSDAPi juurde. Ülemaailmne majanduskriis aktiviseerib kommunistid- punasele katkule saab vastu vaid pruuniga (Hitleri löögirühmad). Terror, hirmutamine, demokraatlikud institutsioonid kaotavad vabaduse, parlament loobub võimust. Majanduses 4-aasta plaan. Elatustaseme tõus, töötuse likvideerimine, rassilise puhtuse tagamine.
NSVL – võimule saadi relvastatud riigipöördega ning sellele järgnenud kodusõjaga, ulatuslik propaganda ja isikukultuse kasutamine, punane terror, majandus hoiti üleval viisaastakuplaanide täideviimisega või vähemalt nendes antud eesmärkideni pürgimine. Ajaloo võltsimine. Industrialiseerimine ja sundkollektiviseerimine

Erinevused ja sarnasused totalitaarsel diktatuuril NSVL-s ja Saksamaal
Erinevalt NSVL-st lubati Saksamaa sobimatutel loomeinimestel emigreeruda (nn Hitleri kingitus välismaailmale). NSV Liidus olid kunsti ja kirjanduse meetodid rohkem piiratud ning ette määratud. Mõlemas valitses ideoloogiline kunst, kontrolliti pidevalt inimeste mõtteavaldusi ja tegevust, massirepressioonid. Üheparteisüsteem (teised oli keelatud), diktaatoril piiramatu võim, tugev propaganda, aastakuplaanid (Saksamaal 4, NSV Liidus 5)

Mõisted
Ersatskaup – kaup, mis on mingi muu kvaliteetse kauba järgi tehtud odavamat tööjõudu, materjale jm kasutades
etniline puhastus – poliitika, mida mõned riigid I MS ajal rakendasid (n juutide, armeenlaste, mustlaste hävitamine), pidades mõnda rahvust mittevääriliseks endaga koos-eksisteerima (n aarjalased vs juudid)
kadunud põlvkond – I MS järel ilmnenud nähtus, mille puhul sõja ajal üles kasvanud põlvkond ei toibunudki sõjast
hüperinflatsioon – raha kaotas väärtust kiiremini, kui seda jõuti trükkida
Dawes`i plaan – kergendati sakslaste reparatsiooni koormat ja pikendati maksete tasumise tähtaega, Ameerika andis Saksamaale ka laenu
Locarno konverents – võtsid osa Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Poola, Tšehhoslovakkia ning Saksamaa (võrdse partnerina). Konverentsil sõlmiti Reini tagatispakt, mis kindlustas Saksamaale Versaille’s paika pandud läänepiiri, sarnased lepingud sõlmis Saksamaa ka Poola ja Tšehhoslovakkiaga.
Briandi-Kellogi pakt – 1928 a kohustuti loobuma sõjast kui rahvusliku poliitika vahendist ning lahendama kõik konfliktid rahumeelselt. Alla kirjutas 15 riiki, hiljem veel 48 riiki.
Suur majanduskriis – 29.10.1929 NYs alguse saanud pea kõiki maailma riike ja nende majandust mõjutanud kriis, mille tagajärjel tekkis sügav tööpuudus ning majandus- ja elatustasemelangus
Maffia – organiseeritud kuritegelikud rühmitused, mis tekkisid USA suurlinnades ning teenisid hiigelkasumeid demokraatia poole püüdleva USA kuiva seaduse pealt (alkoholi tootmise, müügi, ekspordi, impordikeeld), hiljem leidsid endale teised tegevusalad: hasartmängud, prostitutsioon, väljapressimised, narkokaubandus. Eriti kuulus: Al Capone grupeering Chicagos
Uus kurss – New Deal, Franklin Delano Roosevelt poolt koostatud reformikava, mis tugineb arusaamale, et majanduskasvu taastamiseks tuleb soodustada tarbimise kasvu, see aga eeldab sissetulekute suurendamist. Selle nimel võis riigieelarve lasta tasakaalust välja. Ta tõstis makse ning suurendas järkjärgult riigivõlga. Riik hakkas suuremas ulatuses toetama uute töökohtade loomist, organiseerima hädaabitöid, kehtestati min töötasu, tööpäeva maksimaalne pikkus. Riik hakkas hoolitsema abivajajate eest, reguleerima põllumajandust.
Roosevelt – Franklin Delano, Ameerika Ühendriikide president, esimest korda 1932, seejärel 1936 ning peale seda veel 2 korda. New Deal'i reformikava koostaja, tõi USA majanduskriisist välja.
Isolatsionismipoliitika – poliitika, mida ajas USA 20. saj alguses. Monroe doktriiniga 1823 a lubati, et ei sekku rahvusvahelistesse suhetesse, kui Euroopa riigid ei sekku Ameerika asjadesse
Rahvarinne – 1934. a sõlmisid kommunistid ja sotsialistid koostööleppe ja esitasid RR idee, mis avas võimaluse koostööks ka kodanlike erakondadega. Stabiliseeris poliitilise olukorra Prantsusmaal, kuigi lagunes juba 1938
Demokraatia – Ühiskonna organisatsioonivorm, mida iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna küsimuste lahendamises ning kodanikuvabaduste ja -õiguste olemasolu. Enamuse võim vähemuse.
Diktatuur – Majanduslikult valitseva klassi poliitiline võim teiste klasside üle, vt järgnevad
Totalitaarne – Diktatuur, võim on ühe juhi ja tema sõltlaste käes; kontroll inimeste mõtteavalduste ning tegevuse (kogu elu) üle. Massirepressioonide loodud hirmuõhkkonna tõttu kutsutakse ka hirmuvalitsuseks: pidevalt rikutakse inimõigusi, kõrgeim seadus= diktaatori suva järgi (n Hitleri diktatuur Saksamaal, Stalin Venemaal)
Autoritaarne – Enamik võimust ühe isiku või isikute väikese rühma käes, poliitiliste erakondade tegevus on lõpetatud või piiratud, rahval puudub otsene võimalus oma juhtide otsuseid mõjutada. Tähtsad on konservatiivsed väärtused, ei propageeri vägivalda riigi ees seisvate probleemide universaalse lahendusena. Tavaliselt ei nimetatagi diktatuuriks.
Hitler – Adolf, Saksamaa diktaator, füürer. Soovis saada kunstnikuks, kuid elutee viis ta poliitika juurde. NSDAPi liikmena vaimustas ta selle juhte oma imetabaste oraatori võimetega ning sai peagi parteijuhiks. Raamatu „Mein Kampf“ autor. Viis läbi etnilist puhastust (aarjalased tema meelest parimad), lõpuks võttis endalt elu sõjakeerises. 1933 sai kantsleriks.
Stalin – Jossif Džugašvili 1924. a peale Lenini surma võimuvõitluses esile kerkinud poliitik. Muutis mängleva kerglusega oma seisukohti, saavutades sedasi võimu. Tema režiimi ajal olulisel kohal propaganda ja isikukultus. NSV Liidu diktaator
Mussolini – Itaalia diktaator, fašistide juht, 1922 määrati Itaalia peaministriks, likvideeris demokraatliku riigikorralduse, üheparteisüsteemi seadis sisse
Fašism – Benito Mussolini juhitud poliitiline ideoloogia Itaalias, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva rahvusliku ühtsuse loomist, mis tavaliselt nendega ei piirdu.
Stalinism – nurgakivideks sotsialismi areng ning sellega kaasnev klassivõitluse teravnemine- sellega legitimeeriti repressioone ja stalinistlike puhastusi
natsionaalsotsialism – Saksamaa ametlik ideoloogia 1933-45, ehk rahvussotsialism (e natsism) on poliitiline ja majanduslik ideoloogia ja filosoofia, mis ühendab (maru)rahvuslust ja sotsialismi; põhieesmärk kõigi sakslaste ühendamine ühte rahvusriiki, mis viis rassismini; antikommunistid
SS – Schutzstaffel, Hitleri võimu tugisammas, relvastatud rühmitus, mida juhtis Hitleri lähim kaastööline Heinrich Himmler
Gestapo – SS'le alluv riiklik salapolitsei (lühend Geheime Staatspolizei)
NSVL – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, ühendati kommunistide võimualad Euraasias, ametlikult olid kõik liiduvabariigid võrdsed, kuid tegelikult oli see Vene impeeriumi taastamine punases kuues ja keskusega Moskvas. Põhiseaduse kohaselt kuulus kõrgeim võim kommunistlikule parteile. Võim saadi relvastatud riigipöördega ning sellele järgnenud verise kodusõjaga
NEP – novaja ekonomitšeskaja politika; 1921 a otsustati ajutiselt sellega muuta röövellikku majanduspoliitikat. Toiduainete andmise kohustus asendati kindla maksuga, ülejäägid võis turule viia; rahareform kaotas raha väärtuse; ennistati kauplemisvabadus, eraettevõtetel taas õigus tegutseda, enamik majandust jäi riigi kontrolli alla; segamajandus
Natsionaliseerimine – riigistamine, inimeste omandid (maad, loomad, töömasinad) muutuvad riigiomandiks ning on kõik talupoeg-kolhoosnike jaoks ühiseks kasutamiseks. Inimesed ei teeni enam kasumit nagu vanasti.
Industrialiseerimine – suurtööstuse eelisarendamine, kadus tööpuudus <- majanduskriis ei mõjuta eriti NSV Liitu
Isikukultus – Stalini võimuletõusule järgnenud tema lõputu ülistamine- kuulutati maailma töörahva „juhiks ja õpetajaks“, kõikjal teda kujutavad plakatid ja skulptuurid, kirjutati ümber kompartei ajalugu ning võltsiti ajaloolisi fotosid
Kollektiviseerimine – sundkollektiviseerimine oli talupoegade vastu käivitatud vägivallakampaania osa NSV Liidus; tähendas talumajapidamiste ühendamist ühismajanditesse ehk kolhoosidesse
Propaganda - sihipärane kihutustöö inimeste meelsuse ja ühiskondliku arvamuse mõjustamiseks
Terror – füüsiliselt või vaimselt inimest mõjutav vägivallaakt, millega mõjutatakse/rikutatakse inimese õigusi ja vabadust
Tsensuur – sõna- ja trükivabaduse piiramine ja normide ning piiride seadmine loomingu avaldamisel/kirjutamisel
GULAG – ülemaaline sunnitöölaagrite süsteem NSV Liidus. Ebainimlike tingimuste tõttu surid inimesed massiliselt. Oluline vahend nõukogude rasketööstuse ülesehitamiseks
Repressioon – rõhumine, mingite soovimatute omaduste, tegevuste, inimeste, klasside tõrjumine ning rõhumine, tihedalt seotud terrori ning diktatuuridega
Plaanimajandus – NSV Liidus nägid ette NSVL möödumise kapitalistlikest riikidest. Kuigi nende plaanide utoopilisi eesmärke ei suudetud toota, suurenes ressursside suunamine rasketööstusesse. NSV Liidus viis-, Saksamaal neliaastakuplaanid