Bioloogia: Autismist

Lühikokkuvõte pikemast uurimustööst.

Autismist

Ülevaade

Autism ehk endassesulgumus on psüühiline häire, millele on iseloomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende asendamine omaloodud fantaasiamaailmaga. See ilmneb suhtlemises, käitumises ja kõnes ning saadab inimest kogu elu. Selle ilmingud ja avaldumisintensiivsus võivad elu jooksul muutuda. Oma vaimse arengu tasemelt võivad autistid olla sügavast vaimupuudest kuni erilise andekuseni. Autism on omapärane haigus, mille puhul olulisim on suhtlemise häire ning teistsugune arusaam ja tunnetus maailmast. Autism on valdavalt kaasa sündinud neuroloogilise tagapõhjaga sündroom, mis avaldub kompleksse puudena ning mida lõplikult välja ravida pole võimalik. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasaarvatud oskust suhelda. Vaid harvadel juhtudel on autismile omased iseärasused möödunud täiskasvanueaks. Paljud autistid jäävad aga eluajaks sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.
Autismi esineb umbes 4-5 juhtu 10 000 sünni kohta. Viimastel aastatel on täheldatud USAs ja Saksamaal esinemissageduse järsku tõusu, kuni 20 juhtu 10 000 sünni kohta. Meeste hulgas on autiste 3–4 korda rohkem kui naiste seas.
Antiikajal ja keskajal peeti autistlikke lapsi haldjate või kuradi poolt vahetatud lasteks.

Tekkepõhjused

Autismi tekkepõhjused ei ole veel selged. On arvatud, et põhjuseks võivad olla üsasiseselt põetud punetised või tuberoosne skleroos (pärilik vaimse arengu mahajäämusega kulgev haigus). Magnettomograafiliste uuringute põhjal on oletatud ka väikeaju arengu häiret. Ka võib oma osa olla isa vanusel. Briti teadlaste uurimuse kohaselt sünnib üle 40 aasta vanustel isadel autistlikke lapsi kuus korda sagedamini kui noorematel meestel. Veel levinumaid seletusi: perekondlik autism (geneetilised põhjused), ema rasedusaegsed infektsioonid (viirused), valed ravimid(?), vaktsiinid, varajane toksikoos, puudulik või ebaõige toitumine(?), neurofibromatoos, tuberoosne skleroos, Ito hüpo-melanoos ja muud närvisüsteemi haigused. Ükski neist pole ainuomane kõigile autistidele.

Sümptomid

Esimesed sümptomid võivad ilmneda juba imikueas, kuid siis ei panda tavaliselt neid tähele, hiljem teadvustatakse ka need märgid autismi sümptomitena. Näiteks ei talu autist juba imikueas pilkkontakti, tal võivad tekkida omapärased žestid või näoilmed erinevatele välistele ärritajatele. Autist ei hakka lalisema või laliseb väga vähe. Ta ei taha, et teda sülle võetakse.
Esimesi märkimisväärsemaid sümptomeid on nii sõnalise kui ka mittesõnalise suhtlemise häire. Laps ei suuda kõnest aru saada samatähenduslikult kui teised, ta ei suuda teiste vestlusse sekkuda. 20–25 % - on kõnetud, ei räägi ega hakka kunagi rääkima. Kel areneb kõne, tekib see palju hiljem ning esineb ehholaalia (kajakõne). Mõned imiteerivad loomade või mehhaaniliste objektide müra. Väga iseloomulik on autisti puhul “mina” asemel “sina” kasutamine. Mängides teiste lastega ei mõista autismiga laps mängureegleid nii nagu teised, ta ei mõista teiste tundeid (ei saa aru näiteks, kui teisel on valus). Omaette tegutsevat last jälgides võib tähele panna stereotüüpseid ehk ühetaolisi liigutusi, näiteks käega patsutamine, peanoogutused vms. Ka ei talu autist muutusi, rutiini muutumisel võib teda tabada raevuhoog. Autist võib olla mingil kitsal alal (väga) andekas (N: muusika, arvutamine jne.).

Diagnoosimine

Autismi kahtlusel ei pruugita olulisi uuringuid tehagi, oluline on lapse käitumise ja suhtlemise jälgimine ja vanemate kaebused lapse kohta. Psühholoogilised testid võivad anda vihjeid autismi kohta. Siiski, kui diagnoosis tekib kahtlus, võidakse teha mõningaid uuringuid välistamaks teisi haigusi, mis põhjustavad käitumis- jm. häireid. Näiteks võidakse uurida verest ja uriinist ainevahetushaigustele viitavaid näitajad. Ajus toimuvate haiguslike protsesside väljalülitamiseks võidakse teha kompuutertomograafiline või magnetresonantsuuring, mis mõlemad näitavad, pisut küll üksteisest erinevalt, aju struktuure ehk ehitust. Arstid saavad lastel autismi diagnoosida alles 2 aasta vanuselt. Kuid uus avastus, kõrgenenud valgukonsentratsioon veres, annab võimaluse kohe pärast sündi kindlaks teha hilisem haigestumine. Eestis on diagnoositud autismi vaid 20 aastat.

Ravivõimalused

Spetsiifilist ravi ei ole. Hea õpetaja on autistile sageli rohkem abiks kui hea arst. Abiks lapsele võivad olla käitumis- ja kõneteraapia, mänguõpetus ja individuaalne tegelemine, et harjutada rahulikus, rutiinses keskkonnas õigesti reageerima erinevatele elusituatsioonidele.

Prognoos edasiseks eluks

Prognooos sõltub igal lapsel just tema iseärasustest ja suhtlemispuude raskusest. Paljud autistid õpivad elus toime tulema, enemasti on aga vajalik tugiisiku olemasolu ja järelvalve. On leitud seos skisofreenia ja autismi vahel. Teadaolevalt on aga väga vähestel autistidel hilisemas elus tekkinud skisofreenia. 70% autistidest on hilisemas elus raske puudega. 50% õpivad vajalikul määral ennast kõne abil väljendama. 20%-l võivad täiskasvanueas tekkida krambid. 15% saavad oma eluga iseseisvalt hakkama.

Ennetamine

Autismi ei ole võimalik ennetada.

Allikad:
dots. Jüri Liivamägi
http://www.autismeesti.ee
http://www.etv24.ee
http://www.kliinik.ee