Ajalugu: Kontr- ja revolutsioon, ultrarojalism, konservatism, liberalism, romantism

Poliitilised õpetused

Revolutsioon ja kontrrevolutsioon
Mõiste revolutsioon oli tuntud juba keskkajal ja tähistas järske poliitilisi muutusi. Näiteks nimetati revolutsiooniks Henri IV ootamatut astumist katoliku usku. Suurte ühiskondlike liikumiste tähistamiseks kasutati sõna mäss. Ka Inglise revolutsiooni nimetati algul puritaanlikuks mässuks, kuid pärast revolutsiooni lõppu ja kuningriigi taastamist võeti eelnevate sündmuste kohta tarvitusele mõiste revolutsioon.
Suur Prantsuse revolutsioon tõstis kilbile revolutsioonilised ümberkorraldused. Revolutsiooniliste muutuste vajalikkust põhjendas üks Ameerika iseseisvusvõitluse ideolooge Thomas Paine väitega, et igal põlvkonnal on õigus tegutseda oma huvides ja järelikult muuta ka elukeskkonda. Sageli jõuti kõike vana eitades mõttetu lõhkumiseni, mille tagajärjeks oli terror. Seoses sellega omandas mõiste revolutsioon paljude silmis negatiivse tähenduse.
Revolutsiooni vastu astusid välja privilegeeritud seisustesse kuuluvad inimesed, kes kaitsesid sel teel oma eesõigusi ja varandust. Nad taotlesid ka tagasipöördumist vana korra juurde. Nii tekkis kontrrevolutsiooniline ideoloogia, mis oli emigrantide ja Euroopa riikide Prantsusmaa-vastaste koalitsioonide lipukiri.

Konservatism
Konservatismi mõiste tähenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lõpukümnendil eelkõige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele. Konservatismi loojaks peetakse ennekõike šoti poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid.
Konservatiivset ideoloogiat toetas filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel väitega, et kõik olemasolev on mõistuspärane. Suurbritannias võtsid alalhoidliku ideoloogia omaks toorid, kellest 1830.aastatel kujuneski Konservatiivne partei. Konservatiivid seisid vastu paljudele uuendustele või arvasid, et neid tuleb läbi viia järk-järgult. Konservatiivne ühiskondlik mõte oli omane ka monarhistlikele parteidele ja ühiskondlikele liikumistele. 19.sajandi aktuaalsemate poliitiliste küsimuste hulka kuulus üldine valimisõigus ja naistele meestega võrdsete õiguste andmine.

Liberalism
Viini kongressile järgnenud Bourbonide restauratsiooni ja Püha Liidu kui Euroopa sandarmi perioodil kujunes suureks ühiskondlikuks probleemiks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutatud vabaduste kaitse. Võitluses reaktsiooniliste jõududega kujunes liberaalide (vabaduse pooldajate; lds liber - vaba) liikumine. Liberalismi eelkäijaks või isegi selle rajajaks on peetud inglise filosoofi John Locke'i, kes väitis, et riigi on loonud vabad ja sõltumatud inimesed ühiskondliku lepinguga, mis ei ole neid aga vabadustest ilma jätnud. Vastandina väga levinud kujutlusele kaasasündinud ideedest rõhutas Locke inimese enda kogetud aistingute tähtsust ja elu vältel saadud kogemuste ühendamist mõistuse abil.
Liberaalid seadsid esiplaanile üksikisiku vabaduste kaitse. Põhivabadusteks pidasid nad sõna-, trüki-, koosolekute, ühingute ja südametunnistuse vabadust. Viimast vaadati tol ajal kui õigust kuuluda ükskõik millisesse uskkonda (või ka kui õigust üldse mitte uskuda). Enamik liberaale arvas, et oma ideaale suudavad nad ellu viia rahulikul teel.
Liberaalide tähtsaim ideoloog Prantsusmaal oli kirjanik ja poliitik Henri Benjamin Constant de Rebecque, kes pooldas konstitutsioonilist monarhiat, kuid rõhutas ka sõna-, trüki- ja südametunnistuse vabadust. Suurbritannias kujunesid liberaalse ideoloogia kandjaks viigid, kelle partei 1839.aastal nimetati Liberaalide parteiks.
Liberaalide hulka kuulusid väljapaistvad prantsuse ajaloolased F.Guizot, A.Thierry jt, kes tegelesid eeskätt poliitilises võitluses aktuaalse Suure Prantsuse revolutsiooni uurimisega, kuid koostasid ka rahvusliku ning Euroopa ajaloo üldkäsitlusi. Suurt Prantuse revolutsiooni vaatlesid nad kolmanda seisuse positsioonilt ja tõid käibele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega inimrühmi, põhiklassideks pidasid aga feodaale ja talupoegi.

Romantism

19.sajandi I poole vaimuelu põhisuund oli romantism, mis valitses kirjanduses ja kunstis, kuid avaldus ka ideoloogias ja inimeste maailmanägemises. Mõneti oli see vastukaaluks valgustusaegsele inimmõistuse rõhutamisele – ratsionalismile, teisalt ka kirjanduse ja kunsti klassitsismile. Romantismi põhijooni on neli:
1.Uus mõttevool seadis esiplaanile tunded.
2.Romantism tugevdas huvi looduse vastu. Püüti tunnetada looduse hinge, loodust käsitleti kui elusolendit, inimühiskonda puudutavates aruteludes oli argumendiks loodus. Luules ja maalikunstis pöörati erilist tähelepanu ühelt poolt tormile ja teisalt ilusale vaiksele ilmale.
3.Erinevalt klassitsismist tunti erilist huvi keskaja vastu. Seoses keskaja väärtustamisega pöörati tähelepanu vanade kindluste ja kirikute lagunevatele müüridele. Lugupidav suhtumine minevikku süvendas alalhoidlikkust ning romantikute vanem põlvkond oligi eeskätt konservatiivne. Noorem põlvkond seevastu kaldus liberalismi või koguni revolutsioonilisusse. Romantilist huvi mineviku vastu süvendasid ka rahvuslikud liikumised.
4.Lisaks loodusele ja ajaloole huvituti kaugetest eksootilistest maadest. Tähelepanu koondumisele Idamaadele aitas kaasa Egiptuse hieroglüüfide dešifrifeerimine, millega tuli 1822.aastal toime prantsuse teadlane J.F.Champollion.

Ultrarojalism

Seoses Bourbonide restauratsiooniga kujunes kontrrevolutsioonilise ideoloogia ühe haruna välja ultrarojalism. Selle voolu tähtsaim esindaja oli vikont Louis Gabriel de Bonald, kes leidis, et kuninga võim olgu piiramatu ja seetõttu pole vaja mingit parlamenti. Naiste õiguste laiendamine lõhuks tema arvates perekonda ja sotsiaalset korda. Ta seisis vastu abielulahutuse lubamisele ja mõistis hukka ajakirjandusvabaduse. Usu alal nõudis ta tagasipöördumist katoliiklikusse.
Ultrarojalismi tunnustatud esindaja oli ka Joseph de Maistre, itaalia päritolu Prantsuse aadlik, kes võttis omaks jesuiitide seisukoha, mille järgi riik peab alluma kirikule ja kirik paavstile. Ta leidis, et filosoofia on destruktiivne jõud, mis seab ohtu riigi ja tsivilisatsiooni.

Rahvuslik liikumine

19.sajandi ühiskondlik-poliitilises elus muutus määravaks rahvuslik liikumine. Aegade jooksul tegi rahvuslik liikumine läbi rea etappe. Algas see tavaliselt rahvuskultuurilise liikumisena, mille kandjaks olid kirjanikud, kunstnikud, teadlased ja teised haritlased. Seepärast nimetatakse sageli rahvusliku liikumise esimest etappi elitaarseks. Järgnevalt jõudsid rahvusliku liikumise ideed juba haritlaskonna laiematesse ringkondadesse, tõmmates kaasa üliõpilased, kooliõpetajad jne. Rahvuse ulatuslikumaid kihte koondas seltsiliikumine, mis haaras masse nii elukutse kui ka tegevusalade järgi. Järgmine etapp oli tavaliselt poliitiline ja tõi kaasa poliitiliste erakondade loomise. Rahvusliku liikumise kõrgeim etapp oli võitlus oma riigi loomise eest. Olenevalt konkreetsetest tingimustest oli rahvuslikes liikumistes muidugi suuri erinevusi, kuigi enamasti on tegu olnud alistatud rahva võitlusega võõrvõimu vastu.