Ajalugu: Strateegia ja taktika sõjanduses, ohvitserkond, reformaatorid

Sõjandus: strateegia ja taktika

Kapitalistlike suhete juurdumine tõi kaasa tõsiseid muudatusi sõjakunstis – vägede oskuslikus juhtimises, mille eesmärgiks on võit. Võit on tagatud, kui esmalt võidetakse lahingud ja alles siis kogu sõda. Sõjakunsti moodustavadki kaks komponenti – õpetus sellest, kuidas võita lahing ning strateegia ehk õpetus sellest, kuidas võita sõda. Uusajal muutus valitsevaks joontaktika ja kurnamisstrateegia, mis jäid valitsevaks 18. sajandi lõpuni.
Joontaktika kujunes välja tulirelvade kasutuselevõtuga. Tüüpiliseks muutus lahingukord, mille puhul jalavägi jagati kolmeks ning asetati viirgudena ühele joonele. Jalaväe tiibadele ning vahel ka väeosade vahele rivistati ratsavägi, suurtükivägi aga paigutati väikeste gruppidena lahingukorra ette ja tiibadele. Rivistamisel asetati jalaväes külmrelvakandjad keskele ja tulirelvade kandjad tiibadele. Lahingus oli otsustavaks peamiselt jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega. Kogupauke andsid viirud järjekorras. Selle sooritamise järel pöördus pool viirust vasakule ja teine pool paremale ning liikus kiiresti kõige taha, hakates seal uuesti relva laadima. Analoogiliselt toimisid ka järgmised viirud. Kui viimane viirg lõpetas tulistamise, oli esimene valmis juba uuesti tuld avama. Pealetungil võidi aga ka vastupidiselt toimida – esimene viirg jäi pärast tulistamist paigale ja hakkas relvi laadima ning teise viiru sõdurid jooksid neist mööda, rivistusid ja andsid kogupaugu.
Selline korraldus kadus alalise armee loomisega. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks. Tsentrumi moodustas jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Lahingukord pidi võimaldama tugeva tule andmist kahele joonele, mille intervall oli 200-300 meetrit. Pataljon omakorda jagati viirgudesse: alul, kui musketite kõrval kasutati ka odasid, kuude viirgu, kui aga odad relvastusest kadusid, siis vaid 3-4 viirgu. Suurtükid paigutati sellises lahingukorras jalaväe ette ja pataljonide vahele.
Lahingukord võeti sisse väljaspool vastase tuleulatust. Kui see oli toimunud liikus jalavägi ühele joonele ja seejärel terve rindena edasi vaenlase suunas, peatudes tulistamiseks. Liikumisel pidid pataljonid joonduma ja hoidma kindlaid vahemaid ning kaugusi. Ratsaväe esmaülesanne oli jalaväe lahingukorra kaitsmine tiibadelt.
Kurnamisstrateegia. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ühegi lahinguta. Piiride kaitseks ja vastase manööverdamise takistamiseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Eesmärgiks oli kõikide suundade võrdne kaitsmine, mis tähendas, et sõjavägi oli jagatud ühtlaselt kõigi kindlustatud punktide vahel. Nimetatud strateegia võidulepääsu soodustas asjaolu, et sõjad muutusid järjest rohkem koalitsioonisõdadeks ning iga riik püüdis end võimalikult vähe kahjustada, et sõja lõppedes tugevdada oma positsioone. Samuti aitas kurnamisstrateegia levikule kaasa tulirelvade laiaulatuslikuma kasutuselevõtmisega seotud kaotuste kasv ning magasinisüsteem.

Ohvitserkond

Alaline armee vajas professionaalseid juhte – ohvitsere. Ohvitseriamet tuli valitsevate seisuste hulgast, keskaegne rüütliseisus kujunes paljuski ümber ohvitserkonnaks tänapäevases mõistes. Varauusaegse Euroopa ohvitserkond kandis edasi rüütlite sõjalisi traditsioone ja psühholoogiat ning oli sotsiaalses, ideelises ja psühholoogilises plaanis rüütliseisuse otsene ning vahetu pärija. Aadlikele peeti seisusekohaseks üksnes sõjaväeteenistust ning alles 18. sajandil muutus aadel teenistusseisuseks laiemas plaanis ning leidis rakendust tsiviilaladel.
Vägede juhtimine nõudis konkreetseid teadmisi ja oskusi, mis tõstis päevakorda vajaduse ohvitseride ettevalmistamise ja sõjaväelise hariduse järele. Esimesed Euroopa sõjakoolid loodi 15. sajandil Itaalias. 16.-17. sajandil hakati Saksamaal looma rüütliakadeemiaid, kus üldainete kõrval õpetati ka sõjanduslikke distsipliine: vehklemist, fortifikatsiooni, ratsutamist.
Esimesed puhtsõjalised kasvatusasutused olid kadetikorpused, mis arenesid välja Louis XIV ajal Prantsusmaal rajatud kadetikompaniidest, kus noored aadlikud teenisid vabatahtlikult seni, kuni said ohvitseripatendi. Järgmist etappi sõjaväelise hariduse arengus tähistavad juba kõrgemad sõjakoolid, mis asutati 18. sajandil Prantsusmaal, Preisis ja Austrias.
19. sajandi alguseks oli ohvitser muutunud professionaalseks sõjaväelaseks, kellele väeteenistus tähendas elukutset ja andis elatist, ning kes oli saanud süstemaatilise hariduse.

Sõjanduse reformaatorid

Sõjanduses aset leidnu muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, mille olulist rolli etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused. Nende ellurakendamiseks sõjanduse vallas oli vaja sõjaväereformaatoreid.
Gustav II Adolf oli kuningas, kes tegi Rootsist Euroopa suurriigi ja seda just eelkõige distsiplineeritud ja ettevalmistatud sõjaväele tuginedes. Rootsi armee komplekteerimisel kasutati lisaks vabatahtlike värbamisele välismaalt ka oma elanike teenistusse kutsumist. Seda teostati maapalgalise süsteemi kaudu: teatud hulgal taludel oli kohustus anda teenistusse üks sõjamees ja too ka kõige vajalikuga kindlustada. Sõjanduse vallas suutis Rootsi maksimaalselt ära kasutada oma piiratud materiaalseid ja inimressursse.
Luois XIV aja oli Prantsusmaa vaieldamatult Euroopa juhtriik. Kuninga aktiivne ja agressiivne välispoliitika ning kuningavõimu tugevdamise püüdlused vajasid tugevat armeed. Sõjaväereformi teostasid kaks sõjaministrit – Michel Le Tellier ja tema poeg Francois. Prantsuse armees kehtestati range kontroll ja distsipliin, sõduritele ja ohvitseridele hakati regulaarselt palka maksma.
Sõjaväes kasutatavate suurtükkide ja tulirelvade kaliibrid ühtsustati. Relvi hakati valmistama riiklikes relvatehastes. Prantsuse kõige silmapaistvamaks sõjaväeinseneriks oli marssal Sebastian Prestre de Vauban.
Markii de Louvois´i ümberkorralduste otseseks tulemuseks oli Prantsusmaal jõudude suurenemine: tal oli tolle aja suurim armee Euroopas.
Preisi kujunes suurriigiks eelkõige pidevate sõdade tagajärjel, mistõttu oli ka sealse ühiskonna militariseerituse aste teiste riikidega võrreldes tunduvalt kõrgem. 18. sajandikl oli Preisi sõjaasjanduse edasiarendajas kuningas Friedrich II, kelle valitsusajal kasvas nii riigiterritoorium, rahvastik kui ka armee.